Vananemine on individuaalne kompleksne protsess, mis kulgeb igal
inimesel täiesti ainulaadsel viisil, põhineb inimese tunnetusel ja kogemustel
ja seda ei saa defineerida numbrilise vanusega (Miller 2009). Gerontoloogid
rõhutavad, et inimese vanus on määratletud eelkõige tema funktsionaalse
toimetuleku kaudu (Matteson et al 1997, Squire 2002, George 2006, Miller 2009).
Vananedes kõik protsessid aeglustuvad ja nõrgenevad, kuid midagi ei kao (sic!). Füüsiline
jõudlus nõrgeneb; mälu käepärasus, tähelepanu-, mõtlemis-, otsustus- ja
õppimisvõime aeglustub; sotsiaalsed vajadused vähenevad, kohanemisvõime
aeglustub; emotsionaalsed reaktsioonid nõrgenevad ja hingelised vajadused
muutuvad olulisemaks (Mattenson jt 1997, Miller 2009). Eluaastate lisandudes
väheneb paratamatult funktsionaalse võimekuse tase ja sellest tulenevalt
igapäevane toimetulek. Miller (2009) ja Matteson jt (1997) väidavad, et toimetulek halveneb järsult alates
80-85 eluaastal. Järjest enam tähtsustuvad vananevas ühiskonnas mõisted edukas
vananemine, eaka elukvaliteet ja eaka funktsionaalse võimekuse toetamine.
Edukas vananemine ja elukvaliteet kirjeldavad eaka üldist heaolu taset ning võimet hakkama saada igapäevaelutoimingutega, kusjuures oluline ei ole mitte tegevuste kvantiteet vaid kvaliteet. Edukas vananemine sõltub inimese võimest aktsepteerida oma võimekuse ja jõudluse vähenemist, hoida tasakaalus kaotusi ning keskenduda sellele, mis on elus oluline (Miller 2009).
Funktsionaalset toimetulekut defineeritakse kui inimese võimet teostada iseseisvalt igapäevaelutoiminguid, kusjuures toimetulekut mõjutavad füüsilised, psühhosotsiaalsed ja hingelised tegurid s.h elustiil ja keskkond (Squire 2002, George 2006, Miller 2009). Funktsionaalse toimetuleku väljaselgitamine toimub hindamine teel ning lähtub vajadusest osutada hooldus-, taastusravi- või tugiteenuseid. Hindamise käigus tehakse kindlaks inimese iseseisvat toimetulekut soodustavad olemasolevad ressursid ja toimetulekut takistavad probleemid (Capezuti et al 2008, Lähdesmäki & Vornanen 2009).
Eaka funktsionaalse toimetuleku jälgimine ja hindamine peaks toimuma igapäevases elukeskkonnas, sest siis saab eakas ise või tema hooldaja kõige objektiivsema ülevaate olemasolevatest probleemidest ja võimalikest ressurssidest. Toimetuleku hindamine on järjepidev protsess, mille käigus teostatud hindamise erinevad etapid on omavahelises vastastikuses sõltuvuses (Lähdesmäki & Vornanen 2009). (Joonis 1).Lihtsad harjutused ja nende kasutamine igapäevases tegevuses ei vaja lisakulutusi personali ega abivahendite osas. Vajalik on eelkõige hooldajate ja õdede arusaamine, mida tähendab edukas vananemine ja elukvaliteet ning mõtestatud tegevuse tähtsus igas eaka inimese päevas. Oluline on jälgida, et võimekust toetav harjutus oleks eakale jõukohane ja meelepärane.
Edukas vananemine ja elukvaliteet kirjeldavad eaka üldist heaolu taset ning võimet hakkama saada igapäevaelutoimingutega, kusjuures oluline ei ole mitte tegevuste kvantiteet vaid kvaliteet. Edukas vananemine sõltub inimese võimest aktsepteerida oma võimekuse ja jõudluse vähenemist, hoida tasakaalus kaotusi ning keskenduda sellele, mis on elus oluline (Miller 2009).
Funktsionaalset toimetulekut defineeritakse kui inimese võimet teostada iseseisvalt igapäevaelutoiminguid, kusjuures toimetulekut mõjutavad füüsilised, psühhosotsiaalsed ja hingelised tegurid s.h elustiil ja keskkond (Squire 2002, George 2006, Miller 2009). Funktsionaalse toimetuleku väljaselgitamine toimub hindamine teel ning lähtub vajadusest osutada hooldus-, taastusravi- või tugiteenuseid. Hindamise käigus tehakse kindlaks inimese iseseisvat toimetulekut soodustavad olemasolevad ressursid ja toimetulekut takistavad probleemid (Capezuti et al 2008, Lähdesmäki & Vornanen 2009).
Eaka funktsionaalse toimetuleku jälgimine ja hindamine peaks toimuma igapäevases elukeskkonnas, sest siis saab eakas ise või tema hooldaja kõige objektiivsema ülevaate olemasolevatest probleemidest ja võimalikest ressurssidest. Toimetuleku hindamine on järjepidev protsess, mille käigus teostatud hindamise erinevad etapid on omavahelises vastastikuses sõltuvuses (Lähdesmäki & Vornanen 2009). (Joonis 1).Lihtsad harjutused ja nende kasutamine igapäevases tegevuses ei vaja lisakulutusi personali ega abivahendite osas. Vajalik on eelkõige hooldajate ja õdede arusaamine, mida tähendab edukas vananemine ja elukvaliteet ning mõtestatud tegevuse tähtsus igas eaka inimese päevas. Oluline on jälgida, et võimekust toetav harjutus oleks eakale jõukohane ja meelepärane.
Seisundi hindamine võimaldab välja selgitada olukorrad kus eakas vajab abi ning kus ta saab hakkama iseseisvalt. Väga oluline on teha kindlaks, kas eakas vajab üksnes osalist või täielikku abi. Hindamisel tuleb järgida tervikliku lähenemise printsiipi - hinnates valdkondi üksteisest eraldiseisvana, ei anna ka parimad vahendid piisavalt head ülevaadet eaka tegelikust funktsionaalsest toimetulekust (Bastford & Thorpe 2004). Arvestada tuleb samuti eaka enda arvamuse ja kogemustega ning oluline on hindajal viia ennast kurssi eaka elulooga. Samas tuleb meeles pidada, et eakate funktsionaalset toimetulekut võivad mõjutada näiteks hetkemeeleolu, tarvitatavad ravimid, päevasündmused, toitumine, eakat ümbritsev kogukond, toetavad teenused jne. Igapäevaelu sündmused võivad olla määrava tähtsusega ning seada küsimärgi alla hindamise hetkel saadud tulemuste usaldusväärsuse, seetõttu on oluline jälgida eaka toimetulekut pikema aja vältel tema igapäevases keskkonnas (Lähdesmäki & Vornanen 2009).
Eaka tervikliku seisundi hindamisel on oluline, et hindamine toimuks interdistsiplinaarse meeskonna koostöös: õde, arst, sotsiaaltöötaja, füsioterapeut, hooldaja, tegevusterapeut, logopeed, psühholoog, dietoloog, diakon või teoloog.
Sotsiaalhoolekandes on kasutusel mõiste eakate toimetulek, mida kasutatakse sageli kodu- ja hoolekandeteenuste kontekstis. Koduteenused aitavad vähenenud toimetulekuvõimega eakal inimesel hooldustöötaja abil kodus toime tulla. Hooldustöötaja ülesandeks on isiku abistamine igapäevaeluks vajalike tegevuste sooritamisel ja asjaajamisel. Abistatakse pesemisel, riietumisel, söömisel, liikumisel, hügieenitoimingutes, eluruumide korrastamisel ja kütmisel, riiete ja jalanõude hooldusel, toiduainete ja majapidamistarvete ostmisel.
Kohaliku omavalitsuse poolt pakutud hoolekandeteenusteks on isikliku abistaja, tugiisiku, invatranspordi, elukoha kohandamise, turvakodu, varjupaiga, sotsiaaleluaseme, perekonnas hooldamise, sotsiaalnõustamise ja koduteenus.
Hoolekandeasutus on päevaselt või ööpäevaselt tegutsev asutus, kus viibivatele isikutele tagatakse hooldamine, vajadusel ka ravi, kasvatamine ja arendamine. (http://www.eesti.ee/est/eakate_toimetulek/)
Eaka tervikliku seisundi hindamisel on oluline, et hindamine toimuks interdistsiplinaarse meeskonna koostöös: õde, arst, sotsiaaltöötaja, füsioterapeut, hooldaja, tegevusterapeut, logopeed, psühholoog, dietoloog, diakon või teoloog.
Sotsiaalhoolekandes on kasutusel mõiste eakate toimetulek, mida kasutatakse sageli kodu- ja hoolekandeteenuste kontekstis. Koduteenused aitavad vähenenud toimetulekuvõimega eakal inimesel hooldustöötaja abil kodus toime tulla. Hooldustöötaja ülesandeks on isiku abistamine igapäevaeluks vajalike tegevuste sooritamisel ja asjaajamisel. Abistatakse pesemisel, riietumisel, söömisel, liikumisel, hügieenitoimingutes, eluruumide korrastamisel ja kütmisel, riiete ja jalanõude hooldusel, toiduainete ja majapidamistarvete ostmisel.
Kohaliku omavalitsuse poolt pakutud hoolekandeteenusteks on isikliku abistaja, tugiisiku, invatranspordi, elukoha kohandamise, turvakodu, varjupaiga, sotsiaaleluaseme, perekonnas hooldamise, sotsiaalnõustamise ja koduteenus.
Hoolekandeasutus on päevaselt või ööpäevaselt tegutsev asutus, kus viibivatele isikutele tagatakse hooldamine, vajadusel ka ravi, kasvatamine ja arendamine. (http://www.eesti.ee/est/eakate_toimetulek/)