Hingeline võimekus. Hingelisus (spirituaalsus) on üks osa inimesest. See lähtub klassikalisest inimese jaotusest vaimuks, hingeks ja ihuks. Siia valdkonda kuulub nii usuga seonduv kui ka eluvaade, väärtushinnangud, aated, filosoofilised arutlused, samuti suhtumine ellu ja surma (Redfern & Ross 1999). Hingelisust iseloomustab arusaam, et on olemas midagi püha, millega inimene võib kokku puutuda. See tähendab teadlikkust, et on olemas muudki peale argireaalsuse. Peale selle kuuluvad hingelisuse valdkonda eluvaade, väärtushinnangud ja aated ning filosoofilised arutlused, samuti suhtumine ellu ja surma. See tähendab inimese sisemist jõudu, mis võib anda tema elule sisu ja otstarbe, elutahte ja lootuse. Hingelise valdkonna osaks on ka moraalsed põhimõtted, samuti hingerahu ja iseenese aktsepteerimine. Tasakaal nende valdkondade vahel aitab eakal kogeda elu mõtteka ja mõistlikuna. Eakate hingelised vajadused ja nende rahuldamine on hästi tasakaalustatud elu aluseks. Aalto (2010) on hingelised vajadused jagatud nelja rühma: leida rahu iseenda, kaasinimeste ja Jumalaga; leida kaitset, kui kõik ähvardab laguneda ja hävida; leida elu harmoonia ning pälvida tänu ja kogeda õnnestumist.
See tähendab inimese sisemist jõudu, mis võib anda tema elule sisu ja otstarbe, elutahte ja lootuse. Hingelise valdkonna osaks on ka moraalsed põhimõtted, samuti hingerahu ja iseenese aktsepteerimine (Bastford & Thorpe 2004). Tasakaal nende valdkondade vahel aitab eakal kogeda elu mõtteka ja mõistlikuna. Eakate hingelised vajadused ja nende rahuldamine on hästi tasakaalustatud elu aluseks.
Hooldustöös ja hingehoius tuleks enda jaoks lahti mõtestada mõistepaar: kaastunne ja osavõtlikkus. Kaastunne on suunatud ülevalt alla ja lähedane haletsusega. Osavõtlikkus rõhutab osapoolte võrdsust: elame teise muredele kaasa temaga võrdsete kaasinimestena. (Aalto 2010.) Hingeliste vajaduste rahuldamine tugevdab inimese hingelist võimekust ja vastupanuvõimet teguritele, mis võivad põhjustada hingelisi kriise. Hingehoid tähendab inimese kõrval olemist ja abi, kui ta arutleb küsimuste üle, mis puudutavad tema elu, inimsuhteid, jumalasuhet ja surma. Tihti tähendab see elujulguse ja lootuse otsimist koos teise inimesega - hooldaja, õde on siin sageli aidatava lootuseks. Vesteldes teise inimesega ehitatakse koos inimesega sild mineviku ja oleviku vahele. Tundes elulugu, on kergem mõista tema teise inimese tänast seisundit, aga ka aidata üles ehitada tulevikku (Lähdesmäki & Vornanen 2009).
Hingelise võimekuse hindamise eesmärk on saada informatsiooni eelpool toodud aspektide kohta. Edukaks hindamiseks peab hindaja looma eakaga usaldusliku vahekorra, olema valmis tõsisteks jutuajamisteks, leidma piisavalt aega ning jääma diskreetseks.
Hingelise võimekuse toetamine
Mõtlemine oma elu tähenduse üle aktiveerub eriti haiguse ja kannatuse, elu ja surma piirialadel või õnnehetkedel. Sellisteks keskseteks küsimusteks on näiteks: Kes ma olen? Mis on minu elu mõte? Kuhu olen teel? Mis juhtub pärast surma? On paljusid, kes on neile küsimustele enda jaoks juba vastanud. Aga sattumine uude olukorda sunnib vastuseid ümber mõtlema. See võib põhjustada hingelise kriisi. Erineva elueaga kaasnevad muudatused, näiteks pensionile jäämine, põhjustavad nn. arengukriisi. See on inimelu loomulik osa.Raske haigusega kaasneb tihti paranematuse ja surma hirm, mille põhjustatud ängistus leiab väljapääsu miks-küsimustes. Need sisaldavad erinevaid tundeväljendusi: neis võib olla trotsi, mässu, nuttu ja karjumist.
Inimene ei pea neile eksistentsiaalsetele küsimustele vastama üksi. Võime leida inimesi, kes näivad meile küpsemad just sellistele küsimustele vastama, kuigi iga inimene on ainulaadne, ja seepärast polegi olemas valmis vastuseid. Pealegi on oma isiksuse suhtes suurimaks asjatundjaks see inimene ise. Siiski tugevneb meie isiksus ennekõike üksteisega koos neile küsimustele vastuseid otsides. Ja siin saame kõik üksteisele abiks olla oma kogemustega. On kergem, kui teine inimene lubab küsida ja nõustub küsima koos minuga. Sellises olukorras on hooldustöötaja mõistev suhtumine abivajajale hindamatu tähtsusega. Vahest vastabki sellistele küsimustele kõige paremini vastuse otsimine kui protsess.
Hooldustöö ja hingehoiu tähtsaimaks vahendiks on empaatia. See tähendab võimet elada sisse teise inimese olukorda, säilitades sobivat distantsi. See distants kaitseb aitajat ja teeb ta tegusaks. Empaatiast erineb sümpaatia, mille puhul distants kipub kaduma, aga ka antipaatia, mille puhul distantsist võib kujuneda müür inimeste vahel. Empaatiale on omane suhte osapoolte võrdväärsus. Osavõtlikkus rõhutab osapoolte võrdsust: elame teise muredele kaasa temaga võrdsete kaasinimestena. Hingehoidliku vestlusega ehitatakse koos inimesega sild mineviku ja oleviku vahele. See toimub elulooliste andmete kaudu. Tundes elulugu, on kergem mõista tema tänast seisundit, aga ka aidata üles ehitada tulevikku. Puudutus on üks võimalus väljendada oma tundeid teise inimese vastu. Parimal juhul võib puudutus tuua lohutust ja kaitstustunnet, ka hellust, kuid tuleb arvestada, et mõnele võib puudutus olla ka ebameeldiv. Aitaja hoolivus on tunnetatav selle järgi, kas viimane temaga vesteldes voodi juures istub või seisab. Seisva aitaja vestlust võrreldakse korraks läbijooksmisega. Kui aitaja korrakski istub, jääb tunne, et aitajal oli tema jaoks aega. (Aalto 2010).
Hingeliselt tugevad isiksused tulevad paremini toime rasketes oludes ja hingeliste vajaduste rahuldamine tugevdab inimese hingelist võimekust, seega ka vastupanuvõimet teguritele, mis võivad põhjustada hingelisi kriise. Hingehoid tähendab inimese kõrval olemist ja abi, kui ta arutleb küsimuste üle, mis puudutavad tema elu, inimsuhteid, jumalasuhet ja surma. Tihti tähendab see elujulguse ja lootuse otsimist koos teise inimesega - hooldaja, õde on siin sageli aidatava lootuseks.
See tähendab inimese sisemist jõudu, mis võib anda tema elule sisu ja otstarbe, elutahte ja lootuse. Hingelise valdkonna osaks on ka moraalsed põhimõtted, samuti hingerahu ja iseenese aktsepteerimine (Bastford & Thorpe 2004). Tasakaal nende valdkondade vahel aitab eakal kogeda elu mõtteka ja mõistlikuna. Eakate hingelised vajadused ja nende rahuldamine on hästi tasakaalustatud elu aluseks.
Hooldustöös ja hingehoius tuleks enda jaoks lahti mõtestada mõistepaar: kaastunne ja osavõtlikkus. Kaastunne on suunatud ülevalt alla ja lähedane haletsusega. Osavõtlikkus rõhutab osapoolte võrdsust: elame teise muredele kaasa temaga võrdsete kaasinimestena. (Aalto 2010.) Hingeliste vajaduste rahuldamine tugevdab inimese hingelist võimekust ja vastupanuvõimet teguritele, mis võivad põhjustada hingelisi kriise. Hingehoid tähendab inimese kõrval olemist ja abi, kui ta arutleb küsimuste üle, mis puudutavad tema elu, inimsuhteid, jumalasuhet ja surma. Tihti tähendab see elujulguse ja lootuse otsimist koos teise inimesega - hooldaja, õde on siin sageli aidatava lootuseks. Vesteldes teise inimesega ehitatakse koos inimesega sild mineviku ja oleviku vahele. Tundes elulugu, on kergem mõista tema teise inimese tänast seisundit, aga ka aidata üles ehitada tulevikku (Lähdesmäki & Vornanen 2009).
Hingelise võimekuse hindamise eesmärk on saada informatsiooni eelpool toodud aspektide kohta. Edukaks hindamiseks peab hindaja looma eakaga usaldusliku vahekorra, olema valmis tõsisteks jutuajamisteks, leidma piisavalt aega ning jääma diskreetseks.
Hingelise võimekuse toetamine
Mõtlemine oma elu tähenduse üle aktiveerub eriti haiguse ja kannatuse, elu ja surma piirialadel või õnnehetkedel. Sellisteks keskseteks küsimusteks on näiteks: Kes ma olen? Mis on minu elu mõte? Kuhu olen teel? Mis juhtub pärast surma? On paljusid, kes on neile küsimustele enda jaoks juba vastanud. Aga sattumine uude olukorda sunnib vastuseid ümber mõtlema. See võib põhjustada hingelise kriisi. Erineva elueaga kaasnevad muudatused, näiteks pensionile jäämine, põhjustavad nn. arengukriisi. See on inimelu loomulik osa.Raske haigusega kaasneb tihti paranematuse ja surma hirm, mille põhjustatud ängistus leiab väljapääsu miks-küsimustes. Need sisaldavad erinevaid tundeväljendusi: neis võib olla trotsi, mässu, nuttu ja karjumist.
Inimene ei pea neile eksistentsiaalsetele küsimustele vastama üksi. Võime leida inimesi, kes näivad meile küpsemad just sellistele küsimustele vastama, kuigi iga inimene on ainulaadne, ja seepärast polegi olemas valmis vastuseid. Pealegi on oma isiksuse suhtes suurimaks asjatundjaks see inimene ise. Siiski tugevneb meie isiksus ennekõike üksteisega koos neile küsimustele vastuseid otsides. Ja siin saame kõik üksteisele abiks olla oma kogemustega. On kergem, kui teine inimene lubab küsida ja nõustub küsima koos minuga. Sellises olukorras on hooldustöötaja mõistev suhtumine abivajajale hindamatu tähtsusega. Vahest vastabki sellistele küsimustele kõige paremini vastuse otsimine kui protsess.
Hooldustöö ja hingehoiu tähtsaimaks vahendiks on empaatia. See tähendab võimet elada sisse teise inimese olukorda, säilitades sobivat distantsi. See distants kaitseb aitajat ja teeb ta tegusaks. Empaatiast erineb sümpaatia, mille puhul distants kipub kaduma, aga ka antipaatia, mille puhul distantsist võib kujuneda müür inimeste vahel. Empaatiale on omane suhte osapoolte võrdväärsus. Osavõtlikkus rõhutab osapoolte võrdsust: elame teise muredele kaasa temaga võrdsete kaasinimestena. Hingehoidliku vestlusega ehitatakse koos inimesega sild mineviku ja oleviku vahele. See toimub elulooliste andmete kaudu. Tundes elulugu, on kergem mõista tema tänast seisundit, aga ka aidata üles ehitada tulevikku. Puudutus on üks võimalus väljendada oma tundeid teise inimese vastu. Parimal juhul võib puudutus tuua lohutust ja kaitstustunnet, ka hellust, kuid tuleb arvestada, et mõnele võib puudutus olla ka ebameeldiv. Aitaja hoolivus on tunnetatav selle järgi, kas viimane temaga vesteldes voodi juures istub või seisab. Seisva aitaja vestlust võrreldakse korraks läbijooksmisega. Kui aitaja korrakski istub, jääb tunne, et aitajal oli tema jaoks aega. (Aalto 2010).
Hingeliselt tugevad isiksused tulevad paremini toime rasketes oludes ja hingeliste vajaduste rahuldamine tugevdab inimese hingelist võimekust, seega ka vastupanuvõimet teguritele, mis võivad põhjustada hingelisi kriise. Hingehoid tähendab inimese kõrval olemist ja abi, kui ta arutleb küsimuste üle, mis puudutavad tema elu, inimsuhteid, jumalasuhet ja surma. Tihti tähendab see elujulguse ja lootuse otsimist koos teise inimesega - hooldaja, õde on siin sageli aidatava lootuseks.