Psüühilise võimekuse keskmes on mentaalsed protsessid, mis võimaldavad igapäevast tegutsemist ja kogemustele tähenduse andmise võimet. Näiteks emotsioonide väljendamine, mälu, mõtlemine, taju, probleemide lahendamine, keele kasutamine ja tulevikku suunatud elamine on võimalik tänu mentaalsetele protsessidele. Kognitiivset heaolu mõjutavad positiivsed tegurid nagu füüsiline aktiivsus, vaimne tegevus, suhtlemine ja teistega koos tegutsemine ehk vaba aja eesmärgipärane ja meelepärane kasutamine, uusi oskusi arendavad tegevused, emotsioonide avaldamise soodustamine. (Cohen 2005.) Psüühilise võimekuse hindamise eesmärgiks on saada informatsiooni eaka psühholoogilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide kohta ning saada ülevaade võimekusega seotud ressurssidest ja probleemidest (Lähdesmäki & Vornanen 2009).
Psüühilise võimekuse hindamine nõuab eaka järjepidevat pikemaajalist jälgimist. Hindamiseks võib kasutada sundimatut vestlust, struktureeritud intervjuud, vaatlust, mitmesuguseid psühholoogilise võimekuse hindamiseks välja töötatud meetodeid ning neuropsühholoogilisi teste. Võimekuse hindamisel ei tohi unustada hindamiskriteeriumite subjektiivsust, eelduseks on alati eaka ja tema elukogemuse põhjalikum tundmaõppimine. Normaalsuse mõiste varieerub isikuti ja kultuuriti. Seega tuleb hindamisel arvestada nii eaka vanuse, elukogemuse, harjumuste kui ka üldise kultuuritaustaga (Bastford & Thorpe 2004). See, mis ühes kultuuris tundub igati normaalne, võib teises liigitada hälbiva käitumise alla. Psüühilise võimekuse hindamisel järgitakse järgnevaid aspekte: isiksuseomadused, meeleolu, enesetaju, enesehinnang, motivatsioon, initsiatiiv, taju, mälu, õppimisvõime, otsustamisvõime.
Sotsiaalse võimekuse osana saab käsitleda erinevate rollide täitmist, sotsiaalset toetust ja suhtlemisoskuse rakendamist teistega koos elades ja tegutsedes (Newman & Newman 2009). Vananedes sotsiaalse tunnustuse ja aktiivne ühiskondliku osaluse vajadus küll vähenevad, kuid pidev mõõdukas sotsiaalne aktiivsus mõjub positiivselt nii psühholoogilisele kui füüsilisele heaolule (Lähdesmäki & Vornanen 2009).
Sotsiaalse võimekuse hindamise eesmärgiks on saada ülevaade eaka sotsiaalsest keskkonnast ja tema sotsiaalsetest suhetest (Bastford & Thorpe 2004). Hindamistulemused võimaldavad planeerida ja toetada eaka sotsiaalset toimetulekut lähtudes püstitatud eesmärkidest. Sotsiaalse võimekuse hindamiseks võib kasutada sundimatut vestlust, struktureeritud intervjuud, vaatlust, mitmesuguseid sotsiaalse võimekuse hindamiseks välja töötatud meetodeid. Sotsiaalse võimekuse hindamisel hinnatakse järgnevaid aspekte: suhtlemisoskused, sotsiaalsed oskused, käitumine erinevates rollides, käitumine erinevates keskkondades, käitumine ühiskonnas tervikuna (Cohen 2005).
Sotsiaalse võimekusega kaasnevad probleemid võivad takistada või oluliselt kitsendada eakate võimalusi tulla toime nende ülesannetega ja rollide täitmisega, mida antud vanuses sotsiaalse ja kultuurilise taustaga inimesed üldjuhul täidavad. Probleemi tõsidus sõltub suuresti eaka elukeskkonnast.
Psühhosotsiaalse võimekuse toetamine
Psühhosotsiaalse võimekuse keskmes on mentaalsed protsessid, mis võimaldavad igapäevast tegutsemist ja kogemustele tähenduse andmise võimet. Näiteks emotsioonide väljendamine, mälu, mõtlemine, taju, probleemide lahendamine, keele kasutamine ja tulevikku suunatud elamine on võimalik tänu mentaalsetele protsessidele. Eaka psühhosotsiaalse toimetuleku toetamine on suunatud mälu, tähelepanu, positiivse mõtlemise, otsuste vastuvõtmise, emotsioonide ja suhtlemise ergutamiseks (Squire 2002).
Mäluprotsesside aktiveerimiseks sobivad harjutused, mis on seotud mälestuste ja meenutustega eaka noorusajast. Näiteks võib jagada pilte või fotosid ja paluda eakatel rääkida, mis meenub seoses pildil kujutatavaga; kasutada tema isiklikke fotosid ja lasta nende põhjal oma mälestustest jutustada; jagada pilte loodusest ja aastaaegadest ning paluda igaühel midagi seoses nende piltidega meenutada. (Lähdesmäki & Vornanen 2009.) Heli ja rütmi kasutamine eakate psühhosotsiaalse toimetuleku toetamiseks on igati sobiv. Laul ja muusika rikastab igapäevast elu. Keha rütmis liigutamine toetab nii kognitiivseid protsesse kui ka pakub rõõmu koos teistega olemisest. (Kneafsey 1997.) Võib panna mängima erinevat tantsumuusikat ja selle järgi paluda eakatel matkida rütmile vastavalt mõnda igapäevast tegevust. Näiteks kuulata erinevat muusikat (nt tango, valss, marss, hip-hop) ning muuta seda teatud ajavahemike tagant. Lähtuvalt muusikala rütmist anna juhiseid tegevuste matkimiseks (põranda pühkimine; riietumine; söömine; puude lõhkumine; marjade korjamine; lehtede riisumine jne). Sellist harjutust võiks teha grupis, et eakatel oleks koostegemisest rohkem rõõmu ja tegevus pakuks elevust, mille üle hiljem saab arutleda.
Psüühilise võimekuse hindamine nõuab eaka järjepidevat pikemaajalist jälgimist. Hindamiseks võib kasutada sundimatut vestlust, struktureeritud intervjuud, vaatlust, mitmesuguseid psühholoogilise võimekuse hindamiseks välja töötatud meetodeid ning neuropsühholoogilisi teste. Võimekuse hindamisel ei tohi unustada hindamiskriteeriumite subjektiivsust, eelduseks on alati eaka ja tema elukogemuse põhjalikum tundmaõppimine. Normaalsuse mõiste varieerub isikuti ja kultuuriti. Seega tuleb hindamisel arvestada nii eaka vanuse, elukogemuse, harjumuste kui ka üldise kultuuritaustaga (Bastford & Thorpe 2004). See, mis ühes kultuuris tundub igati normaalne, võib teises liigitada hälbiva käitumise alla. Psüühilise võimekuse hindamisel järgitakse järgnevaid aspekte: isiksuseomadused, meeleolu, enesetaju, enesehinnang, motivatsioon, initsiatiiv, taju, mälu, õppimisvõime, otsustamisvõime.
Sotsiaalse võimekuse osana saab käsitleda erinevate rollide täitmist, sotsiaalset toetust ja suhtlemisoskuse rakendamist teistega koos elades ja tegutsedes (Newman & Newman 2009). Vananedes sotsiaalse tunnustuse ja aktiivne ühiskondliku osaluse vajadus küll vähenevad, kuid pidev mõõdukas sotsiaalne aktiivsus mõjub positiivselt nii psühholoogilisele kui füüsilisele heaolule (Lähdesmäki & Vornanen 2009).
Sotsiaalse võimekuse hindamise eesmärgiks on saada ülevaade eaka sotsiaalsest keskkonnast ja tema sotsiaalsetest suhetest (Bastford & Thorpe 2004). Hindamistulemused võimaldavad planeerida ja toetada eaka sotsiaalset toimetulekut lähtudes püstitatud eesmärkidest. Sotsiaalse võimekuse hindamiseks võib kasutada sundimatut vestlust, struktureeritud intervjuud, vaatlust, mitmesuguseid sotsiaalse võimekuse hindamiseks välja töötatud meetodeid. Sotsiaalse võimekuse hindamisel hinnatakse järgnevaid aspekte: suhtlemisoskused, sotsiaalsed oskused, käitumine erinevates rollides, käitumine erinevates keskkondades, käitumine ühiskonnas tervikuna (Cohen 2005).
Sotsiaalse võimekusega kaasnevad probleemid võivad takistada või oluliselt kitsendada eakate võimalusi tulla toime nende ülesannetega ja rollide täitmisega, mida antud vanuses sotsiaalse ja kultuurilise taustaga inimesed üldjuhul täidavad. Probleemi tõsidus sõltub suuresti eaka elukeskkonnast.
Psühhosotsiaalse võimekuse toetamine
Psühhosotsiaalse võimekuse keskmes on mentaalsed protsessid, mis võimaldavad igapäevast tegutsemist ja kogemustele tähenduse andmise võimet. Näiteks emotsioonide väljendamine, mälu, mõtlemine, taju, probleemide lahendamine, keele kasutamine ja tulevikku suunatud elamine on võimalik tänu mentaalsetele protsessidele. Eaka psühhosotsiaalse toimetuleku toetamine on suunatud mälu, tähelepanu, positiivse mõtlemise, otsuste vastuvõtmise, emotsioonide ja suhtlemise ergutamiseks (Squire 2002).
Mäluprotsesside aktiveerimiseks sobivad harjutused, mis on seotud mälestuste ja meenutustega eaka noorusajast. Näiteks võib jagada pilte või fotosid ja paluda eakatel rääkida, mis meenub seoses pildil kujutatavaga; kasutada tema isiklikke fotosid ja lasta nende põhjal oma mälestustest jutustada; jagada pilte loodusest ja aastaaegadest ning paluda igaühel midagi seoses nende piltidega meenutada. (Lähdesmäki & Vornanen 2009.) Heli ja rütmi kasutamine eakate psühhosotsiaalse toimetuleku toetamiseks on igati sobiv. Laul ja muusika rikastab igapäevast elu. Keha rütmis liigutamine toetab nii kognitiivseid protsesse kui ka pakub rõõmu koos teistega olemisest. (Kneafsey 1997.) Võib panna mängima erinevat tantsumuusikat ja selle järgi paluda eakatel matkida rütmile vastavalt mõnda igapäevast tegevust. Näiteks kuulata erinevat muusikat (nt tango, valss, marss, hip-hop) ning muuta seda teatud ajavahemike tagant. Lähtuvalt muusikala rütmist anna juhiseid tegevuste matkimiseks (põranda pühkimine; riietumine; söömine; puude lõhkumine; marjade korjamine; lehtede riisumine jne). Sellist harjutust võiks teha grupis, et eakatel oleks koostegemisest rohkem rõõmu ja tegevus pakuks elevust, mille üle hiljem saab arutleda.